„Hmmm…“ Pikk-pikk paus. „Rõõmu teeb see, et ma puhkan. Et ma päriselt suudan puhata. Olen peljanud, et ei suuda. Et ma ei suuda olla teises kohas ja teiste mõtetega, mitte pidevalt mingi trammi peal.“

Jaanipäeva sa pidada ei saanud näiteks, sest Jevgeni Prigožin hakkas just siis Moskva poole marssima?

„Ma kohe kardan neid Eesti tähtpäevi! Venemaa tungis Ukrainasse 24. veebruaril. Prigožin hakkas mässama meie jaanipäeval. Varsti on käes 20. august…“ Liisu vangutab pead. „Vaatasin juba, et see on pühapäev.“

„Aktuaalse kaamera“ juht ei saa sellisel hetkel endale võrkkiiges lamamist lubada. „Hooaja sees puhkamisega ongi see häda, et kõik ümberringi teevad tööd. Nii et tšekkad ikka ise ka meile, vastad neile, loed uudiseid. Aga nüüd teebki mulle rõõmu see, et suudan täitsa rahulikult Eesti suve nautida.“

Liisu rõhutab sõna Eesti. „Ma tean, et see kõlab banaalselt, aga mulle tohutult meeldib. Täna sõitsime Peipsi äärest tagasi ja vaatasin, kui äge, milline on elu väljaspool Tallinna. Jajah, ka see kõlab banaalselt. Aga et seal on nii ägedaid inimesi, kes teevad ägedaid asju ja kes pole Tallinna-usku.“

Liisu juhib „Aktuaalse kaamera“ toimetust, lisaks hommikuti „Terevisiooni“ ja viimased kuud ka „Esimest stuudiot“. Sellise koormuse juures tekib ilmselgelt küsimus pingetaluvusest, stressist ja ületöötamisest.

„Ah et sul ei olegi seda läbipõlemise lugu?“ sõnastab Liisu küsimuse, millega on kohtunud viimasel ajal väga palju. Olgu kohe ära öeldud, et tal ei ole. Ja ta on enda jaoks ka välja mõelnud, miks.

Intervjuud Liisu Lassiga loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid