Oli esimene nädal pärast suvevaheaega ja ma ei tundnud end just hästi. See oli väga veider ja irreaalne periood. Istusin sõpradega elutoas ja miski tabas mind nagu laine – mingi hirm. Ma polnud midagi sellist varem kogenud, aga teadsin, et see on paanikahoog. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada teisiti, kui et tol hetkel arvasin, et suren. Mul pole aimugi, miks, sest see oli täiesti irratsionaalne, aga nii ma end tundsin. Kui see tunne minu sees tekkis ja ma aina ärevamaks muutusin, kiirustasin vannituppa ja üritasin teha hingamisharjutusi.

Järgnenud nädalatel püüdsin jagu saada minu elu kõige rängemast gripist. Nädalad läksid ja ma ei suutnud uskuda, et mul ei hakka sugugi parem. Tõtt-öelda läks olukord lausa hullemaks. Mul oli hommikuti raske voodist välja saada. Ärkasin väsinuna, lihased valutasid, nagu oleksin eelmisel päeval maratoni jooksnud. Olin uimane ja tõustes käis pea ringi.

Tol hetkel sain aru, et pean midagi ette võtma, nii et läksin arsti juurde...

Jaga
Kommentaarid